Betoon & udusuled

Kohustuslik aruanne

2012-01-27T22:53:00.000+02:00

Ei juhtu tihti, et ma naeran kellegi ÜLE.

Aga inimesed, kes on põhjendamatult ülbed ja ei taipa, kui naeruväärseks see neid teeb...panevad ikka muigama küll.

Eelnev info oli ebaoluline ja ei mängi mitte kuskil eriti suurt rolli. Välja arvatud ehk see, et ma ei eelista naerda inimeste üle, vaid nendega koos. See on üks hea omadus.

Reede õhtul võivad mõtted ikka tavalisest rohkem segi olla ja seega ei üritagi ma täna mingisugust seotud juttu kokku panna. Nagu vastikult tavapäraselt, pole mul taaskord midagi olulist öelda...tuli lihtsalt tuju kirjutada.

Seoses varsti aset leidva kooli tantsuvõistlusega, olen ma kerges tantsupalavikus. Täna tulin koolist koju, vahetasin riided, panin muusika mängima ja tantsisin peegli ees 50ndate rhythm and bluesi ja rockabilly järgi. Kõrvaliseks infoks, et taoline muusika on ainus, mille saatel tantsides ma end totaalse idioodi/puunukuna ei tunne. Hiljem pidin küll vigasest põlvest tingitud valu tablettidega vaigistama, kuid tuju jäi heaks. Muidugi ei tea ma, kuidas kogu see trall kõrvalt võib paista, aga...suva ju. Eks.

Kõdi teile!

Kolm

2012-01-24T21:40:00.000+02:00

Üks osa minust on üpris rahul viimase aja sündmustega.

Teine osa minust on otsustanud teatud asjades alla anda.

Kolmas osa minust mõtleb mõtteid, mis ei peaks üldse kellegi pähe tulema.

Checking in.

2012-01-08T03:17:00.000+02:00

Aasta lõpp oli kole ja kurb, kurb ja kole. Kes teavad, need teavad, kes ei tea, ärge küsige ka.

See-eest pidi 2012 Sõnnide jaoks päris hea aasta tulema. Eesti Ekspressi aastahoroskoop käskis armastada eelkõige iseend (kahe otsaga asi: kas lepid iseendaga või muutud egoistiks), seletas midagi võimalusest viia oma elu praegusest paremale tasandile, hoiatas liigse passiivsuse ja kaalutõusu eest ja lubas erakordset seksuaalset ja animaalset külgetõmbejõudu. Horoskoop on...horoskoop, aga no põnev ju...

Ma olen ammu üritanud midagi head siia kirjutada, aga mõtted on nii sassis ja laialivalguvad ja üldse mitte kirjutamist väärt ja teile mitte midagi pakkuvad. See rahutus ja segadus on ilmselt sassis unerütmist tingitud, eile läksin umbes poole seitsmest magama, juhhuuu...Magamise asemel katsetasin, kuidas uut soengut lokitangidega päästa annab, puhastasin oma blefariidihaigeid silmi (jah, some naaasty shiz, paremal silmal langesid enamik ripsmetest (ühtlasi ainukesed asjad mu välimuses, mille poolest mind kadestada võis) välja ja üldse on suht sürr ja huvitav olla) ja tegin trenni ja lugesin "Meistri ja Margarita" läbi. Muide, kõik räägivad sellest kui väga sürreaalsest ja mõistusevastasest raamatust, aga kui ma mõtlen, et mis saaks, kui Saatan tuleks koos kamraadidega maa peale, siis no kammoon, loogiline, et midagi normaalset sellest välja ei tule. Vot. Öösel on ikka huvitav. Ma olen vist ikka täiesti ööinimene. Kahju, et ma lahe inimene ei ole, muidu käiks öösiti pidudel ja paneks möllu jne. Oh well. Kunagi, kui linna kolin, hakkan öösiti jalutamas käima. Asi seegi. Praegu tõmblen niisama. Kuulge, seda ka, et kui minu liigne sulgudearmastus teid häirib, andke kommentaarides märku. Ega ma midagi muutma hakka, lihtsalt tahaks pisut feedbacki.

Viimasel ajal olen hakanud oma tulevikku puudutavate mõtetega rohkem süvitsi minema. Alustades sellest, mis eksamid siis ikka teha ja milline lõpukleit teha jne..teate küll, tüüpiline. Aga kuskilt tulevad nagu kilesusside sahinal ikka pähe mõtted stiilis "Ei. Sellest ei saa asja." Mõelge nüüd. Mina ja tudeng? Mina K-ga kuskil koos elamas (olgugi, et roosa diivan ja nunnu kass on ka juba plaani kaasatud)? Mina iseseisvat elu elamas, tudengielu elamas? Sürrim kui "Meister ja Margarita". Aaaaaaga mine tea, äkki üllatan. Ma hakkasin ühel unetul ööl tegema nimekirja asjadest ja omadustest, mida tulevik minu jaoks toob ja milles ma enam-vähem kindel olen. Eks ta selline enesehaletsuse-piitsutamise-inspireerimise-lollitamise kompott tuli ja praegu ma seda jagama ei hakka, aga jah...böö. Kõht on tühi. Tahaks kallistada kedagi. Need kaks asja ei olnud omavahel seotud. Või olid.....?

Now, behave yourself, crazy side of Maria. Don't write such nonsense and for heaven's sake, go to sleep!
But...but why not? Nobody's reading this and if there is someone, they already know that I'm a little bit bizarre...
No, keep your insanities to yourself, you're a grown-up!

No näete nüüd, mis see unesegadus teeb? Ma filosofeerin praegu Facebookis mingil suhteliselt mõttetul, aga samas huvitaval teemal mingi jumala tundmatu tüübiga ja põhimõtteliselt olen mina vaidlust võitmas. Millal enne sellist nalja nähtud? Kas siin mängib oma osa ka brünetistunud pea, näeme järgmises episoodis.

Blefariit for life, yo.

.

2011-12-29T01:23:00.000+02:00

Ma kardan.

Handkerchief

2011-12-19T22:46:00.000+02:00

Selle blogi lugemine on ilmselt nagu sõit Ameerika mägedel. Üles-alla, üles-alla... Taas pean nentima, et kuigi eelmine postitus rõkkas rõõmust, oleme taas kolinal alla kukkunud. Mulle tehti haiget. Ma ei hala, ma lihtsalt nendin, et ma olen praegu väga kurb.
Palun vabandust, et ma mõnede jaoks selline "tuulelipp" ja "pugeja" olen. Ma ei taha selline olla. Ma ei taha olla ka isekas, end igale poole vahele segada ja enda probleeme teiste omadega võrdseks seada. Palun vabandust, et ma selline olen. Ma tean, et seda blogi loevad vaid paar-kolm inimest ja ehk ongi parem, et mu halamised laiemale ringkonnale teadmatuks jäävad, aga siiski, kui ma teile närvidele käima hakkan, siis andke sellest märku, ma püüan lõpetada. Ma tean, et ma olen tüütu targutaja, mõttetu attention whore ja kindlasti midagi paha veel. Ma ei taha enam niimoodi.
Loodan, et mu vabandused korvavad midagi.
God, I need a drink. And a hug.

Ilmselt läheb see postitus millalgi kustutamisele, aga vahet pole.

; *

2011-12-10T19:19:00.001+02:00

Lähenev jõuluaeg toob minu muidu nii kalki ja julma chucknorrislikku (ma tean, et sa naerad selle peale, K ä ja igrekiga) südamesse palju hellust ja armastust. Kõik inimesed saavad korraga nii armsateks ja kalliteks ja paranoiahood taanduvad lõputusse kaugusse. Võib-olla on selliste tundepuhangute põhjustajateks hoopis salvrätipakiga vastu pead saamine või libedal jääl kukkumine, aga ma kaldun arvama, et tegelikult olete siiski TEIE need, kes mu taas ellu on äratanud. TEIE, mu sõbrad, tuttavad, pere ja üldse, teie kõik. Aitäh. Ma hoolin teist ääretult palju. Ma tean, et ma olen imelik. Teen lolle nalju. Olen kohmakas ja satun pidevalt piinlikesse olukordadesse. Olen meeletult tüütu. Igavene paranoiku. Räägin pidevalt endast. Ma ei ole midagi erilist. Aga teie panete mind üsna sageli tundma, et ehk saab ka minust asja, kui mul nii vinged sõbrad eeskujuks on.

Oh tont, kuidas ma teid armastan.

lõpetuseks väike muusikaline etteaste, võite kaasa laulda:

luumi tuli maha ja valgeks läks maaaa, Mariiia tuli koolist ja paani käplaaa.......

Millest mõeldakse siin peas siis, kui peab tegelikult millegi tähtsaga tegelema:

2011-11-18T20:29:00.000+02:00

......................................................................................................................................................................
......................................................................................................................................................................
......................................................................................................................................................................

Ja nii ongi.

Võrreldes eelmises postituses kajastatud musta masendusmeeleoluga on seis tunduvalt paranenud, aga mitte täielikult. Stress on viimaste ja ka järgmiste nädala märksõnaks. Ma ei ole ainuke, kes nii tunneb, apparently. November ongi vist üks suur ahastuse ja "maeijaksaenam" tunde kuu. Saame üle, eks ole? Tahaks ainult, et pideva töö, õppimise, organiseerimise ja unetute ööde vahele mahuks mingi sihitu öises linnas hulkumine. Hullult oleks midagi sellist vaja praegu, mis sest, et külm on.

On teil elus olnud hetki, mil märkate, et leiate end pidevalt ühest ja samast olukorrast, samade inimestega, näiteks jooksete tihti kuskil nurga peal kokku või möödute üksteisest kogu aeg samas kohas. Kas see on mingi märk? Universum nõuab, et peaks nende inimestega rohkem suhtlema hakkama ja seetõttu loobib neid teele ette? Hmmm...

Mida rohkem edasi, seda segasemaks, eks ole? :D

Ühel päeval hakkan mina ka seotud juttu rääkima. Pöidlad pihku!

Kriisi algus

2011-11-14T20:21:00.002+02:00

Hommikused ärkamised on alati isemoodi. Kord ärkad puhanuna, teinekord poolzombina. Kord on kõik okei, teinekord aga on esimene mõte: „Ma ei taha enam. Lõpetage.”.

Ma ei tea, mis täna juhtus.

Lained on pea kohal koos ja see vesi...see vesi on liiga sügav.

Iga sõna, mis siiapoole suunatud, on nagu vastihutud nuga, iga naerupahvak, mis sööklas järjekorras seistes selja tagant kostub, on mõnitus. Iga muretsev küsimus on süüdistus.

Paranoia.

Lõpetame selle nalja, palun.

...

2011-10-31T22:42:00.000+02:00

Mida teha, kui kõik senised rõõmuallikad korraga oma sädeluse kaotavad ja sünkjasmusta pigi alla mattuvad?

Tahaks puhata, tahaks kalli ja tahaks natukenegi paremaks inimeseks saada. Sügismasendus, you have hit me hard.

Maria on kurb ja väsinud.

Natuke

2011-10-28T00:19:00.001+03:00

Mõtlesin, et räägin teile pisut millestki, millest ma ei saa hetkel üle ega ümber. Muusikast.

Praegu on koolivaheaeg ja see on ühte langenud minu sisemise...noh, breakdowniga. Teate küll, see tunne, et "kõik on nii mõttetu ja ma ei saa kunagi õnnelik olema" ja kõik need muud koledad tunded. Nad külastavad mind vastikult tihti.... Igatahes, päris niru enesetunne on olnud ja kui mul ei oleks olnud võimalust päevad läbi muusikat kuulata (ehk siis oleksin pidanud koolis olema), oleks palju hullem. Muusika on mu parim sõber.

Kunagi räägin ma muusikast pikalt ja põhjalikult, õigemini oligi plaan seekord üks pikk lugu kirjutada, kuid tundsin, et pole õiget vaimu peal ja nii olulisest teemast nagu muusika ei tohi ju halvasti kirjutada...

Muide, selle nädala bänd on vaieldamatult olnud The Maccabees (ja sellest tulenevalt on Orlando Weeks nädala celebrity crush).

Maria.

Mul tekib öösiti alati hulluksminemise tunne

2011-10-26T02:02:00.001+03:00

Väljas on läinud päris pimedaks, aga tema helkurinöör on tasku luku vahele jäänud. Pole hullu. Ta kõnnib edasi, on ju vaja jõuda viimase bussi peale. Lõikab teed, jäädes peaaegu poe automaatuste, nende mis kunagi tema ees ei avane, vahele. Buss ongi juba ees. Ta maksab oma 1.02-eurose pileti eest ja seab koha sisse kõige taga. Ta pole üksi, aga teda ei huvita. Ta igatseb ära. Ta igatseb olla kellegi teise nahas. Ta igatseb kedagi ammust, kellega hüvasti jätta ei jõudnud. Ta igavleb, surub kõrvaklapid sügavamale kõrvadesse, et summutada bussimürinat, mõtteid, oma südamelööke. Klišee, aga paratamatu tõsiasi. Ta vajab kohvi. Tal on vaja veel üht unetut ööd, võib-olla veel rohkemgi, et kõigega lõpuni minna. Muidugi ta teab, et see ei õnnestu. Buss peatub ja kiirendab, peatub ja kiirendab. Ta silmad kipitavad, kõrvad kihelevad, suu kuivab. Nii palju aistinguid ühe hetke, ühe keha kohta. Ta mõtleb mõtlematule, mõeldavale, mõttetustele. Sure maha. Alusta uut elu. Mida? Kes nii ütles? Uimasus võtab võimust. Ta jõuab koju. Uurib oma kipitavaid silmi peeglist. Natuke punased...ta jääb vaatama. Ta silmad on alati veidrad olnud..."Sul pole normaalse inimese silmad", ütleb ta enesele mõttes ja eemaldub läikivast klaasist. Ta on tuim. Ta juba teab ette, et eesolev õhtu viib ööni, mil ta tunneb taaskord mitte ainult seda hulluksminemist, vaid ka seda, et pärast põhja jõudmist algab tee üles. Põhja pole ta veel puudutanud, seekord on allakäik pigem vajumine, hõljumine. Tegelikult on ju kõik hästi. Ta hakkab aru saama, milline inimene temast tulevikus saab. Ta ootab midagi, kedagi. Saatus võiks midagi head ta jalge ette veeretada. Muusika kammib ta närvipuntraid, ta rahuneb. Kohvitassi kööki viies kiikab ta jälle peeglisse. Imelik, väsimus teeb vist ilusaks. Pole siiski naeratust väärt. Öö vajub kogu oma raskusega ta najale, kuhjub laugudele, koormab ta kirjutavaid käsi. "Head ööd", soovib ta tervema unega sõpradele, "head ööd", soovib ta kainele mõistusele.

Head ööd siitpoolt Imedemaad.

Endast on alati midagi kirjutada...

2011-10-21T19:33:00.005+03:00

Ma otsustasin teile jutustada oma nunnufaktorist.

Olen juba maininud, et ma olen tilluke, selline kõhnapoolsem päkapikk, kellel on suure tuulega väljas väga raske liikuda. Naerge, kui tahate, aga nii on. Ma kuulen päevas keskmiselt viis korda, et ma olen "nii nunnu" või pöördutakse minu poole nimega Pisike. Selleks, et teil, kes te mind ei tunne, teravam pilt silme ette tekiks, mainin ära, et seda nunnukupatust on üks meeter ja viiskümmend kaks sentimeetrit. Kõik on okei, mulle meeldib (enamasti). Siiski, nagu kõikide asjadega, on mul ka selle pisiksusega väikesed (see the pun?) lahkhelid.

Pidasin mõni aeg tagasi sõbrannaga ühe väga pika emmessenni vestluse maha. Selle käigus sai igasugust hullu ja lolli juttu kokku monteeritud, aga arutamisse jõudis ka teema „Millisena ma tundun? Kas ma jätan endast külma ja ülbe mulje?” Pika arutelu käigus ütles sõbranna mulle: „Sina meeldid alati kõigile. Sest sa oled taoline väike. See on juba see, mis paneb inimestele meeldima.”

Vot nii. Mu kasv tagab mulle järelikult sotsiaalse populaarsuse. Või ei?

Tegelikult on tal õiguski, väikesed ja nunnud asjad lähevadki kõigile peale, aga...nad on ebapraktilised. Jõuame tasapisi asja tuuma juurde. Mõnikord on mul tunne, et minu väline „nunnusus” (tsiteerin, mis muud) varjab ära kõik selle, mis veel mu sees peidus on. Paneb nagu seina ette, sest mida sa ikka ühelt kribult ootad? Väike inimene on näiteks „Kuritöös ja karistuses” rumaluse ja abituse sümboliks.

Kui keegi ütleb mulle „väike”, siis minu peas kõlab kaja:....„väike”...”pisiasi”.....”tühine.....” Stopp. Just sinna ma tahtsingi jõuda. Kuidas kirjeldatakse midagi tühist? Ikka „ah, see on väike asi!” Kõlab ehk pseudoprobleemina, kuid räägin lihtsalt südamest kõik ära.

Minu poolest kutsuge mind nii, kuis tahate, mõelge kas või uusi hüüdnimesid, kuid palun, palun võtke teadmiseks, et ma ei taha olla väike EHK tühine. Ja kohe kindlasti mitte ei taha ma inimestele meeldida VAID oma trademarki - päkapikuliku kasvu pärast. Kuigi - all good things come in small packages....
Ma olen teadlik, et ma pean sellest kasvuteemast üle saama ja lõpuks vait jääma, kuid õnneks (teie kahjuks muidugi) olen ma teatud asjades see venekeelsest sõnast tuletatud väljend kellegi ükskõiksuse näitamiseks.

Samal teemal, teises valguses, võite lugemata jätta:

Ma leiutasin kunagi teooria, et kui on kaks eri suurusega varianti ühest asjast, siis on väiksem versioon konsentreeritum, kangem. Alguse sai see aed-ja metsmaasikate maitset analüüsides (teised on esimestest magusamad). Seega, mida pisem inimene, seda kirjum on tema sisemaailm. See ei ole muidugi fakt ega midagi, aga vastab tihti tõele, i swear:D

Keegi küsis kunagi, miks ma nii tihti ringutan. Ma vastasin: „Sest mu hing on suurem kui mu keha ja vajab sirutamist.” Õige ju?

Eriti äge on see, kui tullakse juurde ja küsitakse MIKS ma nii väike olen? Ehhh....geenid? Üks mu tuttav, ka jupats, tavatses kunagi oma kasvu põhjendada sellega, et ta kukkus nooremana viiendalt korruselt alla. Spagaati. True story. Except that it wasn't. Kummalisel kombel oli vähe neid, kes tema loosse skeptismiga suhtusid......

Lõpetuseks ütlen, et ma ei vingu oma nunnususe üle, ma lihtsalt arutlen. Ajalooõpetaja ütles, et ma ei oska seda teha...eks ma siis harjutan....

PS: ..............ei, ma ikka ei ütle seda....
Kirjutanud: see lollakas väike Maria, keda nähes sosistama ja ahhetama hakatakse. Ja muideks, tundub uskumatu, aga lühikesed inimesed kuulevad, kui te nende selja taga sosinal nende pisiksuse üle nalja viskate.

Keerdus

2011-10-21T18:55:00.001+03:00

Ma käisin paar tundi tagasi jooksmas. Ega muidu poleks läinudki, aga olin nii püha viha täis, et ema ütles: „Mine parem jooksma, enne kui laamendama kukud!”

Teate, kuidas ma vihkan kahepalgelisi inimesi? Eriti, kui nad arvavad, et nemad võivad su elu juhtida. No p***** küll. Ma ei saa aru, kuidas võib olla nii õel ja südametu ja samas kullakarvaliste ja perfektsete põhjendustega. Paha hakkab. Ma tean, et ma pole ise kaugeltki hea inimene, aga no kurat....

Positiivsel lainel:

Käisin eile Tartus Luulevabadusel esinenud sõbrannale kaasa elamas. Õhtu kujunes ääretult mõnusaks. Lisaks väga heale kirjandus-loomeelamusele sai ka kõvasti nalja. Alustades kaasaostetud (hallitanud!) pitsasnäkkidega, jätkates Genialistide Klubis kogetud kummalise tervitusvõttega (no unustamatu :D), Püssirohukeldris masetsemise ja elu kallima eine ja siidri üle halamisega ning lõpetades ühe punase autoga, milles creepyd, aga koomilised „jorsid” olid ("Kas nad jälitavad meid? Kas nad lasid just signaali?!?").

Mulle meeldivad öised linnad. Kohe väga-väga meeldivad. Eriti Tartu. Kas see meeldimine on märk, et ma pean oma tudengielu Tartus elama hakkama? Ei tea....ei tea kohe üldse mitte...

Ma ei teagi viimasel ajal mitte midagi, aga veidral põhjusel arvatakse, et ma peaks teadma. Keerulisus on tavaline, aga keerulisus ei ole hea. Ma loodan, et minu veidrustel on mingi põhjus, mingi ülesanne. Et ma jõuan ükskord (teeme nii, et ruttu) oma väärakate mõtete ja kiiksudega kuhugi, kuhu ma ilma nendeta kunagi jõudnud poleks. Ma ei ole eriline, ma pole lihtsalt tavaline ka. Ma räägin liiga palju endast ja ma palun selle eest südamest vabandust. Aga see ei tähenda, et ma lõpetaks....;)

Ühendame teineteist varsti taas minu ridade ja sinu silmade kaudu...
Maria.

Suu kõrvuni

2011-09-27T22:41:00.000+03:00

Kontrastiks minu eelmisele postitusele: hästi mõnus on olla viimasel ajal. Ma pole vist ammu nii pikalt nii heas tujus olnud. Mis toimub? Ma aina naeran ja naeratan ja naeran ja naeratan. Lisaks on ka enamus mu kamraadidest ja kamraaditaridest selle õnnepisikuga nakatatud, nii et koolipäevad mööduvad lõkerdades ja itsitades ning päädivad valusate kõhulihastega. Äge on niimoodi...tahaks muudkui lollusi teha ja kalleid naerutada.

Uudistemaastikult. Hakkasin jälle loometööga tegelema (inspireerituna ühe ägeda sõbranna poolt, kes enda luulega Värskesse Rõhku pääses. Respeeect, woman!). Esialgu toodan lühikesi ja naiivseid vabavärsilisi kui ka riimilisi luulejupikesi, mida avalikkuse ette tegelikult väga tuua ei söandaks, aga kriitikat on vaja. Mõttes on ka väike visuaalkunstiline projekt, mis tegelikult juba ammu-ammu valmis peaks olema, aga laiskus on vaba aja kenasti ära sisustanud. Luban ennast parandada!

JAH. Ma tean, et lubasin sisukamaid asju kribama hakata, aga kui ei tule midagi asjalikku, siis ei tule. Kompensatsiooniks saavad kõik lugejad ühe virtuaalse kalli ja kelmika naeratuse osaliseks.

Järgmises episoodis räägime ühest sõnast ja sellega kaasnevatest mõtetest.

Lõpetuseks paar kofeiinist nõretavat luuleponnistust...

Pohlad on

Varsti tuleb aeg, küll näed,

mil talvevarud saavad otsa.

Siis ei ole sul enam pohli,

sa ei kuula haput pohlamussi,

vaid sooja, punast maasikamussi

siis roosat vaarikamussi,

siis pimedat mustikamussi.

Ja jõuab kätte jälle pohlaaeg...

Öö

On nii pime,

et kui käiksin kinnisilmi

oleks silme ees täpselt sama pilt

sama hirm

sama küsimus.

on nii pime

et mõistus töötab üle

ja kõik foobiad

fantaasiad

ja kinost tuntud klišeed

haar’vad ühtäkki võimu

mu süda peksleb

mu kurk on kuiv.

sulen silmad

ja ootan valgemat pimedust.

Üksikute šokkide müsteerium

minu šokid on olnud pehmed

froteest, puuvillast ja siidist

lõhkunud nad mind siit ja sealt

ja mina neid

olen proovinud nõeluda ja pesta

aga ei saa

aga ma ei saa

keemiline puhastusteraapia oleks hea

üks vein

üks palderjan

üks pai

Maša

Kulm kortsus

2011-09-14T22:35:00.001+03:00

Tervist taas.
Ma otsustasin juba enne selle blogi tegemist, et sellest ei saa mingi vingumise ja virisemise koht. Ma muutsin meelt. Vabandust, kui ei meeldi, ära loe.
Päris mitu inimest on käesoleva nädala jooksul kuulnud minu suust või msn-i aknakesest lugenud, et mul on kas masekas peal või lihtsalt kuri on olla. Ma tean küll, et negatiivsus sünnitab negatiivset jne, aga vahel ON vaja auru välja lasta. Ei, juhtunud ei ole midagi erilist (välja arvatud vihastamised kooli personali peale), tusk tuli peale ja ära enam minna ei taha. Meeleolud on segased, märksõnadeks tühjus, üksindus, tühisus ja tülpimus. Ü-tunded. Öelge "üüüüüüü". Ma just avastasin, et kui mina "ü-d" hääldan, tõusevad mu kulmud automaatselt kõrgemale. Armas.
Ma tegin täna endale teadlikult haiget. Või noh, kosmeetik tegi. Mu parem kõrv on nüüd kahe augu võrra rikkam. Valus ei olnud, toimingut jälginud sõbranna näoilmed olid aga priceless :D

Mu jutt siin suurt mõtet ei omagi, lausa häbi oli nii mõttetut mulli ajada.... Luban, et edaspidi üritan sisukamaid tekste vorpida. Seniks aga hääd aega.

P.S. Ma nägin jälle Kassmeest. Aga mitte unes, vaid Tartus. Kõndis tänava peal vastu. Ei, ma ei olnud teda enne seda unenägu kuskil kohanud ega näinud. Täiesti võõras mulle. Natuke hirmus või mis?

Kurjade kallistustega,
Maria
ladina keelest tõlgituna Mõru

Kss-kss-kss

2011-09-03T20:00:00.000+03:00

Teate, ma näen väga veidraid unenägusid. Neis on läbi aegade esindatud olnud tulnukad, hobusetallis tantsivad hiinlased, lendav mina, vägivaldne mina (no big deal, lõin lillevaasidega kolm murdvarast maha), pulmad, vampiirid, mahajäetud lossid, lõbustuspargid, keraamikapoed, Folgile hääletamine, minu katsed sõbranna heledalt kleidilt mootoriõli välja saada ja viimasena ehk kõige värskemana...Kassmees.

Unenägu algas pildikesega minu maamajast ja selle ümbrusest. Oli vist sõda või lihtsalt mingisugune eriolukord, igatahes oli kõigil range keeld oma kodupiirkonnast lahkuda. Kuidagi olid minu majja sattunud neli-viis modellivälimusega tšikki, kes end sahvris peitsid. Kuna mul ei olnud neile midagi süüa anda, olid nad üsnagi nutused ja väsinud. Mis teha, ma ei saanud ju neile kuskilt toitu hankima minna. Jõlkusin õue peal ringi ja märkasin majast eemal küüni juures umbes seitset kassi. Kuna olen kassiinimene, ahhetasin ja „kss-kss”-itasin” neid päris pikalt. Järsku nägin silmanurgast, et üks neist, must punakaspruuni läikega ja valge rinnaesisega muutus järsku suuremaks ja üldse mitte kassi sarnaseks. Ei teinud sellest välja, eemaldusin ja läksin aeda midagi otsima (tõenäoliselt aed-või köögivilju, sest süda ikka valutas nende näljahädaliste pärast). Viimati mainitud kass järgnes mulle. Aias kohtusin mingite turistidega, kes mulle mingeid postkaarte pakkuda tahtsid. Keeldusin viisakalt ja seadsin sammud maja poole. Trepile jõudes muutus kass järsku noormeheks (sõbranna, kellele unenäost rääkisin, postitas mu fb seinale pildi, umbes säärane ta oligi, ainult hotim ofkoors). Minu esialgne reaktsioon oli umbes selline: :O Vahetasime paar sõbralikku sõna ja kutsusin ta tuppa. Hakkasin nõusid pesema. Kassmees aitas ka, kuivatas vist. Ajasime juttu (muuseas küsisin kassiks muundumise kohta, ta vastas, et suudab seda ise täielikult kontrollida. Ta demonstreeris seda mitu korda.) Vahepeal oli mingi teema kardinatega, täpsemalt kahjuks ei mäleta. Mingil hetkel oli köögis ka teisi inimesi, keda ma unenäos tundsin, kuid päriselus kordagi näinud pole. Keegi pillas midagi põrandale ja see oli ilmselt midagi ohtlikku või ebameeldivat, sest mind võeti kukile. Tõstsin kisa, sest see inimene, kelle õlgadel ma olin, oli üsna pikk ja ma kartsin alla kukkuda (suvekooli karjumismäng tuli meelde:D) Hiljem melu taandus. Kui pimedamaks läks, kurtsin Kassmehele, et mul on sahvris ühed tundmatud neiud, kellele mul pole mitte midagi süüa anda. Kutt läks natukeseks välja ja tagasi tulles ütles, et ta „leidis” auto, läheme ja otsime siis midagi süüa. Ma muidugi vastu et „Ei tohi ju kodu piiridest väljuda”. Kutt ütles: „Ma sõidan kiiresti”. Sõitis jah, minu mäletamist mööda ajas vist kellegi alla kah. Sõitsime Põltsamaale toidujahile. Oleks olnud loogiline minna poodi, aga ei, meie sõitsime PÜGi juurde ja varastasime kooli sööklast toitu. Sõitsime tagasi ning edasist ei mäleta, sest uksekell helises ja ärkasin üles.

Hommik algas sõnadega „whaaaat the f***?”

Tänan lugemast. Minge tehke mõnele kassile pai.

Kui kohvist tõuseb tüli...

2011-08-30T11:53:00.001+03:00

HOMMIKUL:

*Maria läheb kööki, tema pilk peatub kohvikannul. Ta sirutab käe*

Hääleke peas: Ära tee. Sa ju tead, et sa ei saa öösel magada, kui sa kohvi joonud oled!

Maria: Ainult üks väike tass...

HP: Ei, sa ei tohi.

M: Kuule, ma tegin ükskord kohvijoomises nädalase pausi ja ma ei saanud ikka magada. Nii et süüdi pole kofeiin, süüdi on –

HP: - need kofeiinijäägid, mis su keha ladustanud on.

M: Eiiiiii.

HP: Miks sa nii rumal oled? Ja laisk ka veel? Miks sa eile jooksma ei läinud? Ah?

M: Ma olin väsinud.

HP: Väsinud? Minu teada ei passi väsinud inimesed kella kolmeni üleval.

M: -.-

HP: Häbene.

M: Ma võtan nüüd kohvi.

HP: Idioot.

--------

ÖÖSEL:

M: O.O

HP: Ma ju ütlesin sulle.

M: Ära hakka jälle peale.

HP: Miks sa mind kunagi ei kuula? Ma ei räägi ainult sellest kohviintsidendist.

M: Sest vaata, minu arvates peaksid sinusugused häälekesed peas olema julgustavad, enesekindlust sisendavad. Sina aga trambid terve mu olemuse maatasa.

HP: Ma püüan sind kasvatada. Sa võiksid olla palju parem, kui sa oled praegu.

M: Nagu ma ise ei teaks...

HP: Kõik need ebakindlused ja vead algavad su peast. Ma ju tean, ma näen neid igapäevaselt enda ümber ringi tiirutamas. Nad on mõttetud, tühised. Nad panevad su arvama, et ka sina oled samasugune -

M: No tõesta, et ma pole!

HP: Mine magama.

M: Ma ei saa ju.

HP: Mõnikord on mul sinust tõeliselt kahju.

M: Minul sinust ka. Et sa just minu peas oled sunnitud olema.

HP: Lepime ära?

M: Mis meil muud üle jääb?

HP: Mhmh.

M: ...

HP: ...

Maria: ....aga homme hommikul joon ma ikka ühe tassi kohvi.

HP: MARIA!!!

Kõigile neile, kes mu vaimse tervise pärast muret tunnevad: ei, tegelikult ma ei kuule peas mingisuguseid hääli. Aga võiks ju, saaks juttu ajada....

Esimesed emotsioonid

2011-08-29T20:04:00.001+03:00

Tere. Mina olen Maria. Nagu näete, otsustasin ma hakata pidama blogi. Tegin seda eesmärgiga natuke loome- ja südameauru välja lasta. Mõned sõbrad käskisid ka. Ma ei tea veel täpselt, millest ma siin kirjutama hakkan, eks me näe. Kirjutama hakkasin seda konkreetset lugu siin 23. augusti hilisõhtul Wordis, sest ideed voolavad, aga mina ei oska oma blogipojule veel nime anda.

Edit: nüüd, kui nimi on olemas, saan lõpuks oma mõtteid avaldama hakata. Miks betoon&udusuled? Selline ma olengi, osaliselt külm ja jäik (tuim?), teisalt aga pehme ja õrnakene. Kes tunneb, see teab.

Ma arvan, et peaksin alustama enda tutvustamisest. Nime te juba teate. Hetkeseisuga olen kaheksateistkümneaastane hästi pisikene kummalise iseloomuga tütarlaps. Temperamendilt olen koleeriku-melanhooliku segu. Kõige sagedamini viidatakse mulle sääraste omadussõnadega nagu „väike”(kunagi hiljem selgitan, milliseid tundeid see minus tekitab), „armas” ja „hull”. Rohkem omadusi ei julge ma siia kirjutada, sest vara on teid ära hirmutada

Ma elan ühes pisikeses külas, mida võib vabalt pommiauguks kutsuda. Aga täna, vahetult enne, kui ma seda teksti kirjutama asusin (selgituseks: trükkimise hetkel on kuupäev 23.august, hilisõhtu.), käisin ma korraks väljas. Paks valge udu, punetav taevas ja sume õhk muutsid muidu nii igava ja lihtsa küla ilusaks. See ilu tuletas mulle meelde üht teistsugust ilu. Seda tunnet, et oled õiges kohas õigete inimestega. Ma olin tol hetkel üksi, aga minu mõtetes olid kaasas kõik need inimesed, kellega ma sel suvel kohtusin ja kes mulle südamesse jäid. Mu peast käisid läbi ka mõned lähedased, kes mulle haiget tegid. See selleks. Jätkame sealt, kus pooleli jäi. Terve suvi (elu) olen ma võidelnud mõttega, et ma olen liiga veider, et kuhugi sobituda, et kellelegi meeldida sellisena, nagu ma olen (mitte romantilises mõttes, neid asju ma siin blogis arutama ei hakka). Mida lähemale jõuab suve lõpp, seda enam on hakanud asjad paika loksuma. Ptüi-ptüi-ptüi. Tuleb oodata ja vaadata. Mul on midagi, millest kinni hoida, seda nimetatakse lootuseks parema tuleviku suhtes. Mul on uued sõbrad, sellised ägedad nagu ma isegi, ja sellised, kes ei tunne piinlikkust, kui väike Maria jälle lollusi tegema hakkab. Ma tunnen justkui turvavõrku oma selja taga, ja teate, see on kuradima hea tunne. Räägin seda seetõttu, et just sellel suvel toimunud juhtumised, seiklused ja kohtumised teatud inimestega süstisid minusse julgust oma mõtteid edasi anda ehk siis blogi pidama hakata.

Tahtsingi oma avasõnadega öelda, et see suvi oli siiani mu elu parim. Ma tahaks, et mu käed oleksid nii pikad, et ma jõuaks kõigi selle suve jooksul sõbrastatud inimeste ümbert korraga kinni võtta ja kõvasti ja pikalt kallistada. Vot nii armsaks saite mulle.

Mida võib siit blogist edaspidi leida? Kindlasti parajalt naeru ja nuttu, veidraid dialooge iseendaga, võimalik, et ka luuletusi ja minu vägavägaväga kummaliste unenägude ümberjutustusi. Vaatame, mis saab.